"Marss"

Ma külastasin Viru keskuses olevat National Geographicu näitust "Marss". Näitus oli mõeldud valgustamaks 2033. aastal toimuvat esimest mehitatud missiooni marsile. Piltide autoriks oli National Geographic. 

Ma jagaksin näituse kaheks: esiteks fotod marsist ja teiseks joonised masinatest, mida kasutatakse sellel reisil. Mulle isiklikult ei meeldinudud masinapostrite osa, aga ma leian, et kuna eesmärgiks oli avad marsile mineku tausta, siis need olid seal põhjendatult. Mulle see-eest väga meeldisid fotod marsist, sest see oli täpsest selliselt kujutatud, kuidas ma lootsin. Nimelt oli toodud sisse sellist müstikat ja salapära. Fotodel oli samaaegselt tunda rahu ja vaikust kui ka võimsust.

Üheks mu lemmikuks teoseks oli foto Marsi-kulguri Opportunity varjust. See jäi mulle kohe silma, sest võrreldes teiste teostega oli sellel väga erinevad värvid. Kui ülejäänudel töödel oli enamasti näha ainult kollast marssi, siis sellel oli näha ka selle planeedi teist külge. 

Foto fookuses on loomulikult kulguri vari, aga tahaplaanile jääb planeedi maastik, mis on väga huvitava tektuuriga, ja silmapiiril on näha ümbritsevat pimedust. Ma leidsin varjust palju huvitavamana maapinna. Need erinevad mustrid: mullid ja sirged kraaped, mida oli ilmselt see masin tekitanud. See kõik tekitas fotole ruumilise efekti. 

Alguses hakkas must-valged värvid teiste teoste vahelt silma, aga see hakkas lõpuks natukene häirima. Eriti imelik tundus see siis, kui olin lugenud, et foto on tehtud natukene enne päikseloojangut. Ma on tunne nagu seal oleks puudu mingist tumesinisest või päiksepunasest varjundist.

Samuti meeldis mulle foto ühest Marsi impaktkraaterist, mis oli minu meelest sama huvitav kui foto kulguri varjust. Siin oli samuti äratus minu huvi, kuidas see foto tundus nii kolmemõõtmeline. Kõik varjud ja maapinna krobelused oli nii täpsed, et tekitasid tunde nagu neid saaks käega katsuda. Natukene aega vaadates hakkas see kraater mulle meenutama päikseloojangut, kus all on veel soojad kollased toonid ja keskel on näha külma sügavat sinist ning mul hakkas isegi tekkima tunne nagu selle sinise tasutal oleksid tähed.

Ma soovitaks kindlasti minna seda näitust vaatama, sest see on väga mitmekülgne. Ühelt küljest saab sellele läheneda, kui teadusele. Teisest küljest saab näha marsi võlu erinevates situatsioonides. Ma oleks seda ilmselt rohkem nautinud, kui see ei oleks olnud üles pandud nii rahvarohkesse kohta.

Külm pilk.

Meil oli koduseks ülesandeks teha ühe kunstinäituse kohta retsensioon. Nii, et ma valisin Kumu kunstimuuseumi näituse "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis". Valisin just selle näituse, sest ma ei olnud eelnevalt väga palju kokku puutunud hüperrealismiga.

Näituse kunstnikud on Art Allmägi, Jaan Elken, Ülo Emmus, Ando Keskküla, Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe, Holger Loodus, Mare Mikof, Maarit Murka, Lemming Nagel, Kaido Ole, Jüri Palm, Illimar Paul, Urmas Pedanik, Urmas Ploomipuu, Heitti Polli, Kaisa Puustak, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Tõnis Saadoja, Ludmilla Siim, Vladimir Taiger, Rein Tammik, Enn Tegova, Andres Tolts, Silver Vahtre ja Ignar Fjuk, Irene Virve ja Marje Üksine. Näitus tervikuna tundus väga mitmekülgne. Mulle meeldis, kuidas maalid oli jaotatud erinevatesse teemadesse. Näiteks üks teemadest oli Kaadreid kunstiajaloost.

Maalidest kõnetas mind  kõige rohkem Rein Tammiku "Natüürmort kanamunaga". Rein Tammik on sündinud 1947 aastal. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja oli Nõukogude Liidu kunstnike liidu liige. Lisaks on ta ka  1976-1984 aastal olnud "Tallinnfilmi" animafilmide kunstnik ja lavastaja.

See maal oli pandud teema Esemete elukäik alla ja minu meelest oli see selle jaoks täpselt õige. Esimesena panin ma tähele maali juures tumedamaid ruudukesi ja üldse kogu sünget tausta. Kui ma vaatsin maali täpsemalt siis on teose fookus katkisel munal. Kogu maali tundub samal ajal harmooniline ja ründav. Rahulik taust loob harmoonia, aga siis on katkine muna, mis tundub agressiivne ning äkiline. Mulle meeldis, et maali all vasakus nurgas on valgusesiil. See toob teosesse veel rohkem rahu ja tasakaalu.

Teos oli eksponeeritud ainsana sellel seinal ja kuna see oli küllaltki suur, siis see sobis väga hästi. Tume sein maali taga aitab luua erilist sügavust ja toob selle katkise muna agressiivsuse rohkem välja. 

Soovitan kindlasti minna näitus vaatama, sest näitus on väga mitmekülgne. Sellel näitusel saab näha , mida eesti kunstnikud näevad, kui nad vaatavad tavalist muna või rongi.