neljapäev, 24. november 2016

"Marss"

Ma külastasin Viru keskuses olevat National Geographicu näitust "Marss". Näitus oli mõeldud valgustamaks 2033. aastal toimuvat esimest mehitatud missiooni marsile. Piltide autoriks oli National Geographic. 

Ma jagaksin näituse kaheks: esiteks fotod marsist ja teiseks joonised masinatest, mida kasutatakse sellel reisil. Mulle isiklikult ei meeldinudud masinapostrite osa, aga ma leian, et kuna eesmärgiks oli avad marsile mineku tausta, siis need olid seal põhjendatult. Mulle see-eest väga meeldisid fotod marsist, sest see oli täpsest selliselt kujutatud, kuidas ma lootsin. Nimelt oli toodud sisse sellist müstikat ja salapära. Fotodel oli samaaegselt tunda rahu ja vaikust kui ka võimsust.

Üheks mu lemmikuks teoseks oli foto Marsi-kulguri Opportunity varjust. See jäi mulle kohe silma, sest võrreldes teiste teostega oli sellel väga erinevad värvid. Kui ülejäänudel töödel oli enamasti näha ainult kollast marssi, siis sellel oli näha ka selle planeedi teist külge. 

Foto fookuses on loomulikult kulguri vari, aga tahaplaanile jääb planeedi maastik, mis on väga huvitava tektuuriga, ja silmapiiril on näha ümbritsevat pimedust. Ma leidsin varjust palju huvitavamana maapinna. Need erinevad mustrid: mullid ja sirged kraaped, mida oli ilmselt see masin tekitanud. See kõik tekitas fotole ruumilise efekti. 

Alguses hakkas must-valged värvid teiste teoste vahelt silma, aga see hakkas lõpuks natukene häirima. Eriti imelik tundus see siis, kui olin lugenud, et foto on tehtud natukene enne päikseloojangut. Ma on tunne nagu seal oleks puudu mingist tumesinisest või päiksepunasest varjundist.



Samuti meeldis mulle foto ühest Marsi impaktkraaterist, mis oli minu meelest sama huvitav kui foto kulguri varjust. Siin oli samuti äratus minu huvi, kuidas see foto tundus nii kolmemõõtmeline. Kõik varjud ja maapinna krobelused oli nii täpsed, et tekitasid tunde nagu neid saaks käega katsuda. Natukene aega vaadates hakkas see kraater mulle meenutama päikseloojangut, kus all on veel soojad kollased toonid ja keskel on näha külma sügavat sinist ning mul hakkas isegi tekkima tunne nagu selle sinise tasutal oleksid tähed.



Ma soovitaks kindlasti minna seda näitust vaatama, sest see on väga mitmekülgne. Ühelt küljest saab sellele läheneda, kui teadusele. Teisest küljest saab näha marsi võlu erinevates situatsioonides. Ma oleks seda ilmselt rohkem nautinud, kui see ei oleks olnud üles pandud nii rahvarohkesse kohta.