laupäev, 4. november 2017

Gustav Klimt "Adele Bloch-Bauer I portree"

Ma otsustasin kirjeldada Gustav Klimti teost “Adele Bloch-Bauer I portree”, sest antud maalil on väga huvitav ajalooline taust, mida on käsitletud 2015. aasta filmis Woman in Gold. Soov seda teost kirjeldada tuligi vaadates antud filmi. Portreed Adelest alustas Klimt 1903. aastal ning lõpetas 1907. aastal. Antud teos on tehtud juugendstiilis ja praegust asub see Neue galeriis New Yorgis. Klimt on Adelet modellina kasutanud ka kahel teisel teosel - “Adele Bloch-Bauer II portree” ja “Judith I”. Samuti on kahtlustatud, et Adele on kujutatud teosel “Suudlus”.


Gustav Klimt (1862-1918) oli austria maalikunstnik, kelle loominugu hulka kuulub maale, seinamaale ja skitse. Enamuse enda lapsepõlvest elas ta vaesuses. 1879. aastal asus Klimt õppima Viini Kunsti ja Käsitöökooli, kus ta omandas arhitektuurilise dekoraatori väljaõppe. Samasse kooli oli kaks aastat varem ka õppima läinud tema vend Ernst Klimt. Koos venna ja sõbra Franz Matschiga asuti koos töötama. Gustav Klimti esimeseks iseseisvaks tööks oli Ringstraße tänava hoonetesse seinamaalingud. Klimt oli üks Viini Setsessiooni loojatest. Ta enamasti maalis erootilisi naiskehasid, erandiks on paar maastikumaali, mis ta tegi 1890. aastal viibides Attersee kallastel. Klimti viiane avalik tellimustöö oli Viini ülikooli laemaalingud: “Fiosoofia”, “Meditsiin” ja “Õigusteadus”. Need said karmi kriitika osaliseks ning ei pandud ülikooli üles, 1945. aastal hävitati need SS-väeüksuste poolt. Gustav Klimti nii-öelda kuldne periood oli aeg, kui tema teoseid hakkati vastuvõtma positiivselt.  Paljudes selle aja töödes on kasutatud lehtkulda. Ta suri 1918. aastal südameatakti tagajärjel ning ta maeti Hietzingi surnuaeda. Paljud ta teosed jäid lõpetamata.


Üleval Klimti “Meditsiin” ja all “Filosoofia”


Adele Bauer oli rikkast juudi päritolu perekonnast. Adele ja Klimt kohtusid 1890ndate lõpus ning kahtlustatakse, et neil oli isegi suhe. Adele abielus oma meha Ferdinandiga 1899. aastal. Adele oli enda mehest 17-aastat noorem. Paaril ei olnud lapsi, aga see eest oli neil suur kunstikogu. 1903. aastal külastas Klimt San Vitale’i basiilikat, kust ta oletavasti sai inspiratsiooni oma tőőde tegemiseks. Samal aastal tellis Ferdinand Klimtilt portree oma naisest, sest ta soovis selle kinkida Adele vanematele. 1903. aasta ja 1904. aasta vahel tegi Klimt üle saja visandi tulevase teose jaoks. Antud teose vamistamine võttis tal palju rohkem ettevalmistuaega kui ükski teine teos. “Adele Bloch-Bauer I portree” valmis 1907. aastal. Klimt eksponeeris antud teost ka 1907. aasta Mannheimmi rahvusvahelisel kunstinäitusel, aga antud teost ei võetud eriti hästi vastu. Seda kirjeldati kui veider, absurne ja vulgaarne teos. 1908. aastal kunstinäitusel võeti juba teos paremini vastu, aga endiselt oli inimesi, kes olid teosest negatiivsel arvamusel.


Justinianus I ja Theodorast mosaiigid San Vitale’i basiilikas.


Adele suri 1925. aastal ning avaldas oma soovi, et pärast Ferdinadi surma läheksid tema kunstiteosed Belvedere’i galeriile. Hilisemalt selgus, et antud kunstiteosed ei olnud tema omad, vaid need kuulusid Ferdinandile ehk tegemist ei olnud pärandiga. II maailmasõja ajal põgenes ta mees Viinist. 1941. aastal varastati kõik perekonnale kuuluvad kunstiteosed (nende hulgas ka “Adele Bloch-Bauer I portree”) natside poolt. “Adele Bloch-Bauer I portree” lõpetas Österreichische galeriis Belvedere’is ja sellest sai üks Austria peenemaid ja väärtuslikuim teos. Maali hakkas kandma nime “The Woman in Gold”, sest oli kujutatud juudi päritolu naist ning natsi ideloogia kohaselt ei oleks olnud sobilik sellist teost eksponeerida. 1946. aastal suri Ferdinand, kes pärandas kõik, mis ta omas oma elusolevatele sugulastele. 1998. aastal austerlasest ajakirjanik hakkas süüdistama galeriid mitme teose omamises, mis oli sõja ajal varastatud juudi perekondadelt. Ferdinandi vennatütar Marie Altmann soovis galeriilt saada tagasi viit teost, mis oli algselt kuulunud Bloch-Bauerite perekonnale. Pärast seitsme aastast kohtuvõitlust sai Maria Altmannist viie Klimti teose omanik. Altmann müüs “Adele Bloch-Bauer I portree” Ronald Lauderile ning praegust asub see Neue galeriis New Yorgis.


Üleval Adele Bloch-Bauer ja all Gustav Klimt


Töö on 138x138cm ning on maalitud kulla ja õlivärvidega. See on üks Klimti üks nii-öelda kuldaja teostest. Teosel on kujutaud Adelet istumas kuldsel toolil. Antud teos on tehtu juugendstiilis ja seda saab väita antud tunnuste põhjal:
  • kasutatud on nõtkeid painduvaid kõverjooni ning väänlevaid sõlmi;
  • jõulised jooned;
  • ei ole kujutatud ruumiliselt;
  • ei esine tumedaid varje;
  • Adelet on kujutatud uhkelt ja erootiliselt.
Teose domineerivaks värviks on kuldne, mille vahele tuleb esile ka väiksed hõbedased kohad. Selle tegemisel on kasutatud kuld- ja hõbelehti, mis on asetatud reljeefsele pinnasele ning see tekitab krobelise pinna. Jooned ei ole eraldi välja toodud ning kontuurid sulanduvad taustaga sisse. Just on kontuuride sulandummist näha kleidi osas, kus kleit ja tool ei ole selgesti eristatavad. Fookusesse on just nimelt toodud Adele nägu ja ülakeha. Kui naise ümber on tehtud võimas taust kasutades erinevad korduvadid motiive, siis tagaplaanil on lihtne kuldne taust, mis toob teosele tasakaalu. Samuti on Adele ülakeha maalitud õlivärvidega, kui peaaegu kogu ülejäänud teos on valmistatud eelnevalt kirjeldatud viisil. Vasakus nurgas on ilmselt kujutatud rohelist põrandat. Teoselt tuleb rütm esile korduvate ebakorrapäraste spiraalidega. Kleidil ja taustal on näha silma ja mandli kujutist ning samuti muna kuju on näha. Need kõik sümbliseerivad erootikat, mida Klimt tihti ma teostel väljendas.


Gustav Klimt “Adele Bloch-Bauer I portree”


Antud teos tekitab minus alguses võimetust või lootusestus ning julmust, sest teost vaadates tuleb mulle kohe pähe Bloch-Bauerite perekonna lugu ja mineviku tumedamad küljed. Kui unustada maali taust, siis tuleb esile selle uhukus ja naise esile tõstmine. Kindlasti antud väärikuse tekitab rohke kulla kasutamine, aga seda aitavad rõhutada ka korduvad motiivid nii kleidil, kui ka tagataustal. Samal ajal, kui kõik kujutatud on nii uhke ja jõuline, siis Adelet on kujutatud väga õrna ja isegi natukene erootilisena. Hella tunde tekitab just nimelt näoilme ja käte kujutamise viis. Pildil paistab Adele olevat mõtlik ja ta pilk tundub natukene tühjusesse kadunnud.

Antud teost on kirjeldatud kui Austria Mona Lisat ning minu meelest on see väga asjakohane kirjeldus. Tegemist on tõelise meistriteosega, millel on ka huvitav ja mitmekülgne ajalooline taust.

Kasutatud kirjandus:
Film. Woman in Gold (2015)
Wikipedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Gustav_Klimt
Wikipedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Portrait_of_Adele_Bloch-Bauer_I
Vikipeedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Klimt

pühapäev, 17. september 2017

Juugendarhitektuur

Minu leitud Juugendarhitektuuri näide on Eesti Draamateater, mis asub aadressil Pärnu maantee 5. Hoone valmis 1910. aastal ning algselt kuulus Tallinna saksa teatrile. Maja arhitekti on Nikolai Vassiljevi (1875-1958) ja Aleksei Bubõri (1876-1919). Draamateatri hoone esineb järgmisi juugendstiili tunnuseid:

  • esifassaadil suured aknad
  • palju dekoratsioone (nt. esifasaadi akende vahel olevad figuurid)
  • maja erinevad fassaadid on liigendatud ja ebakorrapärased

  • Mina ja Draamateater

    neljapäev, 24. november 2016

    "Marss"

    Ma külastasin Viru keskuses olevat National Geographicu näitust "Marss". Näitus oli mõeldud valgustamaks 2033. aastal toimuvat esimest mehitatud missiooni marsile. Piltide autoriks oli National Geographic. 

    Ma jagaksin näituse kaheks: esiteks fotod marsist ja teiseks joonised masinatest, mida kasutatakse sellel reisil. Mulle isiklikult ei meeldinudud masinapostrite osa, aga ma leian, et kuna eesmärgiks oli avad marsile mineku tausta, siis need olid seal põhjendatult. Mulle see-eest väga meeldisid fotod marsist, sest see oli täpsest selliselt kujutatud, kuidas ma lootsin. Nimelt oli toodud sisse sellist müstikat ja salapära. Fotodel oli samaaegselt tunda rahu ja vaikust kui ka võimsust.

    Üheks mu lemmikuks teoseks oli foto Marsi-kulguri Opportunity varjust. See jäi mulle kohe silma, sest võrreldes teiste teostega oli sellel väga erinevad värvid. Kui ülejäänudel töödel oli enamasti näha ainult kollast marssi, siis sellel oli näha ka selle planeedi teist külge. 

    Foto fookuses on loomulikult kulguri vari, aga tahaplaanile jääb planeedi maastik, mis on väga huvitava tektuuriga, ja silmapiiril on näha ümbritsevat pimedust. Ma leidsin varjust palju huvitavamana maapinna. Need erinevad mustrid: mullid ja sirged kraaped, mida oli ilmselt see masin tekitanud. See kõik tekitas fotole ruumilise efekti. 

    Alguses hakkas must-valged värvid teiste teoste vahelt silma, aga see hakkas lõpuks natukene häirima. Eriti imelik tundus see siis, kui olin lugenud, et foto on tehtud natukene enne päikseloojangut. Ma on tunne nagu seal oleks puudu mingist tumesinisest või päiksepunasest varjundist.



    Samuti meeldis mulle foto ühest Marsi impaktkraaterist, mis oli minu meelest sama huvitav kui foto kulguri varjust. Siin oli samuti äratus minu huvi, kuidas see foto tundus nii kolmemõõtmeline. Kõik varjud ja maapinna krobelused oli nii täpsed, et tekitasid tunde nagu neid saaks käega katsuda. Natukene aega vaadates hakkas see kraater mulle meenutama päikseloojangut, kus all on veel soojad kollased toonid ja keskel on näha külma sügavat sinist ning mul hakkas isegi tekkima tunne nagu selle sinise tasutal oleksid tähed.



    Ma soovitaks kindlasti minna seda näitust vaatama, sest see on väga mitmekülgne. Ühelt küljest saab sellele läheneda, kui teadusele. Teisest küljest saab näha marsi võlu erinevates situatsioonides. Ma oleks seda ilmselt rohkem nautinud, kui see ei oleks olnud üles pandud nii rahvarohkesse kohta.

    kolmapäev, 21. september 2016

    Külm pilk.

    Meil oli koduseks ülesandeks teha ühe kunstinäituse kohta retsensioon. Nii, et ma valisin Kumu kunstimuuseumi näituse "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis". Valisin just selle näituse, sest ma ei olnud eelnevalt väga palju kokku puutunud hüperrealismiga.

    Näituse kunstnikud on Art Allmägi, Jaan Elken, Ülo Emmus, Ando Keskküla, Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe, Holger Loodus, Mare Mikof, Maarit Murka, Lemming Nagel, Kaido Ole, Jüri Palm, Illimar Paul, Urmas Pedanik, Urmas Ploomipuu, Heitti Polli, Kaisa Puustak, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Tõnis Saadoja, Ludmilla Siim, Vladimir Taiger, Rein Tammik, Enn Tegova, Andres Tolts, Silver Vahtre ja Ignar Fjuk, Irene Virve ja Marje Üksine. Näitus tervikuna tundus väga mitmekülgne. Mulle meeldis, kuidas maalid oli jaotatud erinevatesse teemadesse. Näiteks üks teemadest oli Kaadreid kunstiajaloost.


    Maalidest kõnetas mind  kõige rohkem Rein Tammiku "Natüürmort kanamunaga". Rein Tammik on sündinud 1947 aastal. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja oli Nõukogude Liidu kunstnike liidu liige. Lisaks on ta ka  1976-1984 aastal olnud "Tallinnfilmi" animafilmide kunstnik ja lavastaja.

    See maal oli pandud teema Esemete elukäik alla ja minu meelest oli see selle jaoks täpselt õige. Esimesena panin ma tähele maali juures tumedamaid ruudukesi ja üldse kogu sünget tausta. Kui ma vaatsin maali täpsemalt siis on teose fookus katkisel munal. Kogu maali tundub samal ajal harmooniline ja ründav. Rahulik taust loob harmoonia, aga siis on katkine muna, mis tundub agressiivne ning äkiline. Mulle meeldis, et maali all vasakus nurgas on valgusesiil. See toob teosesse veel rohkem rahu ja tasakaalu.


    Teos oli eksponeeritud ainsana sellel seinal ja kuna see oli küllaltki suur, siis see sobis väga hästi. Tume sein maali taga aitab luua erilist sügavust ja toob selle katkise muna agressiivsuse rohkem välja. 

    Soovitan kindlasti minna näitus vaatama, sest näitus on väga mitmekülgne. Sellel näitusel saab näha , mida eesti kunstnikud näevad, kui nad vaatavad tavalist muna või rongi.

    neljapäev, 18. juuni 2015

    Kihiline marjatort

    See kook on väga äärmiselt pidulik ja suvine maiuspala. See maitseb mahlaselt ja kergest ning isegi kõige suuremad magustoidu vihkajad armuvad sellesse.


    Põhjad:
    8 muna 
    8spl suhkrut
    8spl jahu

    Kreem:
    400ml vahukoort
    suhkrut
    vaniljepastat
    400ml türgi või kreeka jogurtit

    maasikamoosi
    maasikaid, kirsse jm marju
    kohvi

    Põhjade tegemiseks vahusta munakollased suhkruga ja pärast sega juurde jahu. Vahusta ka munavalged kõvaks vahuks ning voldi kollased õrnalt valgete sisse. Jaga tainas ühtlaselt kahte ümmargusse vormi ja küpseta 190 kraadi juures umbes 20 minutit.
    Vahusta vahukoor suhkru (suhkrut pane maitse järgi, aga soovitan mitte liialt magusaks teha) ja vaniljepastaga. Lisa juurde jogurt.
    Jahtunud põhjad lõika pooleks ning immuta kohviga ja hakka kooki kokku panema: immutatud põhjale pane veel natukene moosi peale ning siis kreemi. Järgmisele korrusele pane kreemi ja marju ning jätka kuni põhjad saavad otsa. Kõige peale pane veel hunnikus marju ning soovik korral äärtesse maasika lõigud.
    NAUDI! 

    pühapäev, 17. mai 2015

    Vaarikaga ja granadilliga jäätis

    See on väga kreemjas jäätis, mida on mõnus nautida palaval päeval. Vaarikas ja granadill on kõige parem kooslus, mis sobib just jäätistele. Jäätis võib serveerida ka kookide kõrvale.


    400ml vahukoort
     200ml piima
    vaniljekaun
    4 munakollast
    150g suhkrut
    2spl tärklist
    suur peotäis vaarikaid
    5 granadilli
    maitse järgi suhkrut

    Vala potti piima ja koor ning vaniljekauna seemned ja kaun. Kuumata piima, aga ära lase seda keema (kui piim läheb keema, siis tuleb juurde kõrbemaitse). Vahusta munakollased suhkruga ja vahustatud kollastele lisa tärklis. Tempereeri munasegu ja piim: munakollastele nirista vaikselt kuuma piima peale, kui pool piimas on nii valatud siis tee seda sama, aga vala munasegu tagasi kastruli. Hakka vaikselt segu kuumutama kogu aeg ise segades. Kui segu on peksem (liialt kuumutades läheb segu tükki) tõsta pliidilt ära ja jäta jahtuma. Jahtunud segu vala jäätisemasinasse.
    Püreesta vaarikaid ja sõelu granadill ja vaarikapüree. Lisa maitse järgi suhkur.
    Külmunud jäätisele sega juurde pool püreest. Aseta natukeseks ajaks veel sügavkülma.

    neljapäev, 30. aprill 2015

    Rabarberi-kookosekook

    Just on tulemas rabarberi hooaeg ja oleks vaja uusi huvitavaid retsepte, kuidas muuta see tavaline rabarber põnevaks koogiks. Esimese ideena tuli mandli rabarberi kook, aga siis tundus huvitavam teha kookosega.



    300g rabarberit
    100g suhkrut
    2 muna 
    200g maitsestamata jogurtit
    175g kookoshelbeid

    Põhi:
    75g võid
    40g suhkrut
    1 muna 
    3dl jahu

    Põhja tegemiseks sulata potis või ja lase sellel natukene jahtuda. Lisa suhkur ja muna ning hakka lisama ka jahu. Valmis tainas vajuta pirukavormi põhja ja aseta 10 minutiks sügavkülma. Küpseta põhja 10 minutit 200 kraadises ahjus.
    Puhasta rabarber ja lõika tükkideks. Sega kokku ülejäänud täidise koostisosad. Jahtunud põhjale pane peale rabarberid ja peale seda vala peale kookosemass. Küpseta samal temperatuuri umbes 20 minutit.
    NAUDI!